Eesti ajaloos on palju kurbi sündmusi.

Nõukogude okupatsioon

1940. aasta juuni keskel nõudis Nõukogude Liit Eestilt täiendavate väeüksuste lubamist oma territooriumile, eestlaste vabatahtlikelt kaitseüksustelt relvade äravõtmist ja uue, Nõukogude Liidule meelepärase valitsuse ametisse nimetamist. Mitmed poliitikud tegid president Pätsile ettepaneku mitte alistuda vastupanu osutamata, kuid president oli oma otsuse juba teinud.

 

17. juunil 1940. aastal marssis 100 000 Nõukogude sõdurit Eestisse ja okupeeris selle täielikult. 21. juunil toimusid Nõukogude Liidu saatkonna organiseeritud demonstratsioonid uue valitsuse toetuseks. Osavõtjaid polnud eriti palju, aga neid saatsid Punaarmee tankid ja soomusautod. Nende kaitsel asusid demonstrandid võimu üle võtma, haarates enda kätte valitsusasutusi ja politseijaoskondi. Toompeal vahetati sinimustvalge lipp punalipuga. Sama päeva õhtul astus ametisse uus Nõukogude-meelne valitsus. Eestis algasid arreteerimised, suleti enamik sõltumatuid ajalehti ja ajakirju.

 

Järgnevalt saatis president Nõukogude Liidu saatkonna nõudmisel laiali Riigikogu ja kuulutas välja uued valimised. Uus Riigikogu võttis 21. juulil 1940 vastu otsuse kuulutada Eesti sotsialistlikuks vabariigiks ja taotleda ühinemist Nõukogude Liiduga. Neid, kes kavatsesid vastu hääletada, ähvardati vangi panna.

Nõukogude okupatsioon Eestis osutus raskemaks, kui seda keegi oleks osanud arvata. Eesti inimesed olid harjunud ise oma asju otsustama, vabalt mõtlema ja rääkima. Nüüd võis inimest selle eest ähvardada surm, vangistus või Siberisse saatmine. Kohe Eesti okupeerimise järel algasid riigitegelaste vahistamised, mida teostas Nõukogude Liidu julgeolekupolitsei ehk tollase nimega NKVD. Siberisse saadeti kindral Laidoner ja president Päts koos perekondadega. Paljud Eesti riigijuhid kadusid teadmatult.

Uus võim üritas rahva mälust pühkida mõttegi Eesti iseseisvusest. Kogu maal purustati Vabadussõja monumente, raamatukogudest korjati kokku ja hävitati raamatud, mis kommunistidele ei meeldinud. Koolides hakati ajalugu õpetama täiesti teistmoodi.

Raskelt kannatas Eesti majandus. Nõukogude võim riigistas ettevõtted ja pangad. Inimestelt hakati ära võtma maju ja kortereid. Suuremate talude küljest jagati maatükke soovijatele. Eesti majanduslik iseseisvus kaotati, oma raha – kroon – asendati väärtusetu rublaga.

1941. aasta 14. juunil toimus esimene küüditamine. Mitte milleski süüdi olevad pered saadeti Siberisse. Armu ei antud isegi voodihaigetele vanuritele ega imikutele. Suur hulk küüditatuid jäi igaveseks Siberi mulda. Tagasi õnnestus aastate pärast pöörduda vähestel. 14. juuni kui küüditamise päev on Eesti jaoks leinapäev.

1949. aasta 25. märtsil viidi läbi veel teinegi küüditamine. Siberisse saadeti siis üle 20 000 eestlase. Enamik neist olid naised, lapsed ja vanurid. Ühtekokku saadeti Siberisse kas vangidena või küüditatutena üle 100 000 inimese. Siberisse saadetud eestlaste asemel toodi Eestisse inimesi mujalt Nõukogude Liidust. Nõukogude võimud tahtsid eestlasi muuta vähemuseks omaenda maal.

 

haarama = jõuga võtma        läbi viima = korraldama                   teostama = läbi viima

igaveseks = alatiseks             meelepärane = sobiv                         vahistama = arreteerima

imik = beebi                           mujalt = teistest kohtadest

 

  1. Kuidas käitus president Päts 1940. aastal?
  2. Millised muutused toimusid inimeste elus, kui algas Nõukogude okupatsioon?
  3. Mis on küüditamine ja kuidas see toimus?